Leinast ja kaotusvalust

Ma olen mõnda aega mõelnud, et ühel hetkel ma sellest kirjutan, aga see hetk ei ole veel. Noh, nüüd on.

Eelmisel aastal oktoobrikuus läks vikerkaare taha minu armas Dobby, minu seikluskaaslane ja maailma parim sõber. Ei saa öelda, et juba nende esimeste ridadega ei tekiks pisaraid silma, kurbus ja igatsus on lihtsalt nii suur. Midagi lihtsalt oli selles koeras nii erilist, mis viis endaga kaasa pool mu hingest. Ma pole enne kohanud sellist koera, kellel on literally oma fanclub. Vahet ei olnud, kuhu me läksime, igal pool oli ta tõeline südametemurdja. Ta käis mul tööl kaasa, ükskõik, kus ma siis ka ei töötanud, igal pool oli ta alati väga oodatud ja talle isegi pandi oma ametinimetus - Stress Management Director. Ta lihtsalt oli sellise mõnusa, leebe ja tagasihoidliku iseloomuga. Tee aga pai ja anna midagi head, ja tema päev oli tehtud. Ja autoga sõitmine, see oli tema lemmik. Nii kui autoukse lahti tegin, sips ja ta oli autos, valmis sõiduks. Dobby ei armastanud kunagi neid koerte aedikuid, mis linnas on, aga kui ma viisin ta randa või metsa ja lasin seal lahti - ta võis end hingetuks joosta. Zoomid, nagu koeraomanikud ütlevad. Ta oli tõeline kaaslane ja vahest ta vaatas mind niimoodi, et see pilk ütles rohkem, kui tuhat sõna.

Mis siis Dobbyga ikkagi juhtus?

Dobby sai kunagi Venemaalt toodud Sinirebase varjupaika, kus ta minu juurde jõudis. Kuna ta oli leidlaps, siis ega ma ju tegelikult temast rohkem ei teadnud, kui see, et võib-olla on ta ca. aastavanune ja üks kihvt täppidega sell. Peale seda, kui ta oli minuga paar aastaksest olnud, avastati tal südamekahinad. Südamekahinad on sisuliselt selline haigus, kus südamest väljamineva kanali klapp on ebasümmeetriline ja klapi sulgudes tõmbab ta osa verest tagasi, ehk veri liigub vastuvoolu. Iseenesest ei ole see mingi hull haigus, sellele on väga head rohud olemas, mis teevad tema olemist paremaks ja pikendavad eluiga. Meil täiega vedas, et me saime maailma parima koerte kardioloogi hingekirja. Minu suurimad tänud Paul Fridtjoz Mõtskülale. Paremat arsti, kui tema, ilmselt siin mail lihtsalt ei leia - tippude tipp.

Aga nagu ikka, kui lisandub natuke vanust ja mootor korralikult ei tööta, siis hakkab see mõjutama ka teisi organeid kehas. Dobbyl tekkis tugev jämesoole deformatsioon, mis omakorda hakkas tema heaolu mõjutama ja tekitas talle palju valusid. Ma lasin talle teha hulga analüüse ja protseduure, et tema olemist paremaks teha. Samuti kaasnes südamehaigusega vee kogunemine kõhtu. Ta oli nagu pisike õhupall. Vee kõhtu kogunemist kahjuks ei ole võimalik peatada. Kui veresooned lekivad, siis seda ei ole võimalik ravida või kuidagi peatada. Kuna jämesoole deformeerumisega kaasnes ka tugev kõhulahtisus, siis pidi ta paar päeva veetma kiirabikliinikus tilguti all. Kui süda on haige, siis ei tohi ühtki tilka liiga kiiresti tilgutada. Peale kliinikust koju tulemist sai ta jätkuvat ravi, mis tema olemist paremaks tegi. Aga. Juba paari nädala pärast oli näha, et ega tal enam väga isu ei olnud ja samuti ei tahtnud ta enam trepist käia või üldse "järske" liigutusi teha. Tundus, et need rohud ei toiminud ka enam. Polnud midagi teha. Ma pole ilmselt kunagi ühtki nii rasket otsust vastu võtnud. Või pigem oli raske see, mis peale otsust tuli. Ma leian, et iga loomaomaniku kohus on tagada oma loomale parim võimalik elu ning kui aeg on otsas, siis tuleb lasta tal väärikalt lahkuda.

See tühimik, mis peale tema ära minemist jäi. Ma isegi ei oska seda kuidagi sõnadesse panna. See on üks suur must auk, mis on tehtud igatsusest, kurbusest, valust ja kõigest sellest, mida täna enam ei ole. Ei ole kedagi kellega jalutada, ei ole käpaklõbinat, ei ole autosõidul kaaslast kõrval, ei ole neid lugematu arv pesasid ja mänguasju, ei ole neid kausse seal põrandal ja ei ole neid karvu, mis ilmselt kuupeale ka välja jõudsid. Ja ei ole teda. Tühjus. Aeg pidavat parandama kõik haavad. Eks me näe.

Vahest ma olen ennast tabanud vaatamas erinevaid koerte kuulutusi või pakkumisi. Üks pool minust nii hirmsasti tahab endale uut sõpra, aga siis tuleb see teine pool, mis teab, mis on selle tingimusteta armastuse hind. Ja siis ma üks päev jäin mõtlema - miks ma ei võiks oma naabritele või sõpradele pakkuda võimalust, et äkki neil on vahest vaja koerajalutajat või reisi ajaks hoidjat. Mina saan endale vahva jalutuskaaslase ja nemad pika hommiku. Või reisi ajaks kindla koha, kus nende koer on hoitud. Win-Win. Ehk kui sul on koer ja sa tahaks vahest ühe nädalavahetuse puhata või oled reisile minemas, hit me up. Ma hea meelega võtan su neljajalgse sõbra enda juurde selleks ajaks.