Nädal aega galgoga

Uskumatu, juba nädal on möödas sellest, kui meie juurde tuli hoiule meie esimene galgo. Ma mõtlesin, et võtaks selle nädala kokku, sest nii palju on sellest hetkest muutunud, kui me ta esmaspäeval öösel Tallinna Sadamast Soome laeva pealt tõime.

Alustuseks, et nad ei ole ju kunagi inimlikes tingimustes elanud. Nad ei ole kodudes elanud, nad ei ole toas elanud. Nad tavapäraselt elavad lautades, puurides, ketis, aga kohe mitte kindlasti kodus ja veel vähem kuskil mõnusas sossus pesas.

Kui me ta koju tõime, jeeerum, ma mõtlesin et ta käib meile põrandale rajad sisse. Lasi edasi-tagasi magamistoa ja elutoa vahet. Lõpuks saime ta paikseks nii, et panime pesa oma magamistuppa, tõstsime koera pessa ja panime magamistoa ukse kinni. Tal polnud halli aimugi, mis asi see pesa on ja et seal üks koer magada võiks.

Järgmine päev läks samas rütmis. Jookseb edasi-tagasi heleda laulu saatel. Oli see igatsusest, igavusest, üksinduse tundest, segadusest - ei tea, aga laulis ta tõesti uhkelt. Ja aru ei saa, mis ta soovib, mis ma tema heaks teha saan, et ta olemist natukenegi paremaks teha. Aga, mida tunnid edasi, seda rohkem ta harjus uue kohaga. Ja tõesti tunnid. Kolmapäevaks oli ta juba pisut rahulikum. Muidugi tore on ka see, et lapsed on nagu koeralausujad. See rõõm koera silmis, kui lapsed koolist koju tulid - ukse peal neid kohe vastu võtmas, saba lehvimas nagu Saaremaa tuulik.

Neljapäeval hakkas talle juba rohkem selgeks saama ka väljas käimise mõte. Muidu, kui ta siin koguaeg laulab, siis on keeruline aru saada, millal ta välja küsib ja millal ta seda mingil muul põhjusel teeb. Ta on väga sotsiaalne - kui ta midagi tahab, siis ta annab märku sellest. Nüüd tänaseks, kui ta on mõnusasti sisse elanud, siis ta laulab oluliselt vähem ja me suudame vahet teha, kui ta päriselt õue küsib.

Väljas käime temaga kolm korda päevas - hommikul, peale tööd ja siis õhtul suurem tiir. Natuke vajab see ajakava paika loksutamine veel aega. Aga suures plaanis on see koer ühe nädalaga juba nii palju nö. arenenud ja ilusti meie kodusesse elusse sisse integreerunud. Täiesti hämmastav - ühe nädalaga. Ma ise arvasin, et see võtab ikka rohkem aega arvestades, mis oludest ta tuleb.

Rihmas käib ta ilusti. Pigem käib ta sulle nii lähedal kõrval, et on oht peale astuda. Millega me peame tööd tegema, on see, et ta on nii sotsiaalne koer, et ta tahaks kõigi teiste koertega ka kohe tänaval suhelda ja et selle nüüd saaks nii, et ta igale koerale ei reageeriks. Samuti peame hakkama õpetama talle oma nime ja sellele reageerimist. Ma millegi pärast kahtlustan, et seal Hispaanias olles neil nimesid ei ole ja nad polegi harjunud üldse millelegi reageerima.

Nüüd ilmselt see kõige olulisem osa. Kõik, kes te ennustasite, et Heily selle koera endale jätab, minge nüüd ostke kolmapäevaks lotopilet, sest see ennustamine tuleb teil hästi välja. Kui musu kolmapäeval ütles, et meil vist ikka on siit kodust üks neljajalgne sõber puudu, siis ei olnud enam küsimuse kohtagi. Saatke palun leping, allkirjastame ära ja ei lähe see koer enam kuhugi. Meie koer on koju jõudnud.

Ehk, siis tervitage meie uut pereliiget Camaradat. Teda hakkate te minu Instagramis nägema söögi alla ja söögi peale.