Sotsiaalmeedia või sotsiaalneedus?

Ma lugesin just hiljuti läbi David Kirkpatricu raamatu Facebook. See oli huvitav lugemine nii mitmeski mõttes. Ühest küljest see Facebooki loomise aeg jookseb kokku oma lapsepõlvega, et saab meenutada, millal see Eestis laiemat kasutust sai ja kuidas kõik hakkasid endale Facebooki kasutajaid tegema. Teisest küljest on huvitav seda lugeda, kuidas kõik alguse sai ja olenemata, et Zuckerbergist on nii palju räägitud, siis tuli sealt ikka sellist infot välja, mida veel ei teadnud või siis lihtsalt ei möletanud. Üks mõte jäi mulle sealt kummitama, mis erinevate tänaste uudiste valguses pani mind natuke edasi mõtlema ja oma peas analüüsima: “kas tõesti võib see nii olla?”

Seal raamatus kirjutas, et Zuckerbergi originaalidee Facebookile, või suurem tagamõte, oli see, et muuta inimesi avatumaks. Et inimesed saaksid üksteise kohta rohkem teada, olgu need siis loengud (algselt), milles käiakse, raamatud, mida loetakse või filmid, mida vaadatakse. You name it. Sinna said sa enda kohta kõik kirja panna. Seal raamatus toodi välja idee, et inimesed võiksid rohkem suhelda ja olla avatumad. Näiteks, tollel ajal, ja ilmselt ega see pööraselt palju nüüd muutunud ei ole, inimestel ei oleks mitut “mina” - tööl üks, kodus teine, sõpradega kolmas jne. Me oleme ju see üks ja sama inimene igal pool ja me võiks ju saada maski vabalt liikuda ja olla need, kes me päriselt oleme. Täna see avatuse ja suhtlemise idee suuresti ongi realiseerunud. Kogu elu ja infovahetus toimub sotsiaalmeedias, vahet pole, kas see on Facebook, Instagram, Youtube, X või Threads. Need kõik on ühed suured infokeskused. Kogu meie igapäevane suhtlus toimub nendes kanalites. Ohtralt jagatakse nii enda kohta infot, oma tegemiste kohta, kellega käiakse, kus käiakse ja lõpetuseks sellega, mis kahe kõrva vahel mõlgub. Kogu oma tarbimise alusinfo saame samuti sealt erinevate reklaamide näol. 

Nüüd ma jõuan siis oma mõtteni, mis mul sellega seoses tekkis. Ma vaatasin siin mingi õhtu uudiseid ja parasjagu tuli uudisnupuke ekraanile, kus üht noort inimest karistati vanglakaristusega, sest ta oli teise inimese ära tapnud ja seda kõike sotsiaalmeedias jaganud.  Ja siis ma jäingi mõtlema - kas see sama avatus on jõudnud nii kaugele, et noor inimmõistus ei tee enam vahet õigel ja valele. Igasuguseid õuduseid on koguaeg toimunud, “vanal ajal” lihtsalt polnud seda kommet kõike filmida ja pildistada ja võiks arvata, et kui sa kellegi maha lööd, siis sa ei taha, et kogu maailm sellest teaks. Aga meie noor inimene võtab telefoni kätte ja filmib, ja veel uhkusega jagab seda laiali, mõistmata, mida ta päriselt teinud on. Mis kõige hullem, teine samasugune sats noori jagab seda kõike veel edasi ja kellelgi ei löö pirni põlema, et midagi võiks valesti olla. Ma isegi ei lasku sinna, et mis saab ühe noore inimese sees nii katki olla, mis viib teda sellistele tegudele. Aga aina rohkem on hakanud meediasse jõudma erinevad vägivaldsed lood just noortest, kes võtavad mingi haige mõtte pähe, teevad selle ära ja siis rõõmsalt jagavad seda kogu ülejäänud maailmaga. Või noh, ma ei tea, kui rõõmsalt nad just seda teevad, aga millegi pärast oma teod üles filmitakse ja siis seda jagatakse. 

Kas me olemegi sinna jõudnud, et me ei tee enam vahet reaalsel ja virtuaalsel maailmal ja mitte miski justkui ei ole päris ja ühtki tagajärge ei eksisteeri? Kindlasti ei käi see nüüd kõikide noorte inimeste kohta. Pigem ikkagi need, kes on oma vägitegudega jõudnud laiemasse meediapilti. Ja ma ei taha nõustuda ka selle väitega, et kõiges ongi süüdi sotsiaalmeedia ja need kuramuse nutitelefonid. Kaine mõistus peaks olema ju meie kõigi sünnipärane kaasavara - või ei?