Kuradi elektritõukerattad ja muud nässakad

Ilmselt juba pealkiri ütleb ära, et this one is going to be rage bait.

Ühesõnaga. Sõidan mina autoga, Rocc al Mare juures, kui sind huvitab. Ja seal on see loomaia ülekäigurada. No kena, seisan seal, ootan, kena, läheb roheliseks, hakkan sõitma. JAAA, SHABANG! Mingi kuradi elektrirattalaadne toode mu paremas nurgas - kapuuts silmini pimeduses kobamas. See oli mingi 3-4 m peale ülekäigurada, ehk kiirus ei olnud suur. Kus kuradi kohast ta tuli!? Okei, no ma tean küll, kus ta tuli. Tal oli see kuramuse woldi toidukast seljas. Õnneks jäi meie vahele siiski meetri jagu ruumi. Jäi tema terveks, jäi minu auto terveks. Mis sai ajutise kahjustuse, oli minu närvisüsteem, mis esiteks sai šoki ja siis vihahoo.

Mis kohaga need elundidoonorid mõtlevad? Justnimelt elundidoonorid. Esiteks vilistab ta absoluutselt igasugustele liiklusreeglitele. Eriti neile, mis peaks just teda ennast kaitsma, et minusugune teda alla ei ajaks. Teiseks - null turvavarustust. Nagu literally NULLLL. Isegi kiivrit mitte. Ainult see kuradi kapuuts, mis on nagu kantoss silmini tõmmatud, et jumala eest midagi ei näeks.

Mul on tegelikult juba mõnda aega olnud peas üks mõte, mis ei anna mulle rahu. Kui need erinevad elektriliikurid sõidavad liikluses - mitte ainult need kuni 20km/h tunnis sõitvad. Vaid need, mis liiguvad ka rohkem - 50km/h, 70km/h jne. Tegelikult liiguvad nad auto kiirusel. Null varustusega. Ma julgen väita, et meie liikluskultuur on paremaks läinud, ja paremaks on läinud ka motikaga sõitjate arusaam turvavarustusest. Tegelikult mina näen, et ka nende elektriliikuritega sõites peaks olema korralik turvavrustus. Ja ma ei räägi sellest penoplastist nöörijupiga rattakiivrist, vaid ikka korralikust kiivrist ja light motika jopest, kus on kaitsmed sees.

Minu tutvusringkonnas on niimõnigi kukkunud ka selle Bolti tõuksiga, mis läheb kuni 20km/h välja ja oi kui valusad need kukkumised on olnud. Kes on käe murdnud, kellel on pool nägu sinine. Ja, mis siis veel rääkida kiirusest 50km/h või rohkemgi.

Miks me peame ennast mega invicibleks, et oi minuga küll midagi ei juhtu. Kurat, ega juhtub ikka küll, ja meil on mingi täiesti vale arusaam oma kehast, et see talub kõike. No ega ikka ei talu küll. Miks me eirame nii lihtsaid asju, mis on mõeldud meie ja meie ümber olevate inimeste kaitseks. Piisavalt võiks olla juba meedias materjali liikunud, et mis kõik võib juhtuda. Miks me tahame kõike omal nahal katsetada?

UGHHH...okei, nii, sain ära öeldud. Tänks, et lugesid. Loe teine kord veel, äkki tuleb toredam lugu.