Palun tükike liha karamelliseeritud sibulaga

Ma pole tükkaega võtnud seda hetke, et okei, nüüd kirjutaks. Aga vot see teema on küll nüüd selline, kus ma tahaks jälle sõna sekka öelda. See on teema, mis on minu töös tegelikult üsna igapäevane - kuidas luua reklaam, mis erituks, tõmbaks tähelepanu ja jääks meelde. "Turundus, mõelge nüüd, me peame selle mudeli saama nüüd niimoodi fookusesse, et kõik teavad, kõik peavad teadma, et see auto on vot nii hea ja no nii mega hinnaga, et midagi muud siin maailmas nii head ei eksisteeri. Me peame kastist välja minema, midagi väga erilist tegema.". Ja siis sa istud - ja mõtled. No mis asja ma nüüd siis teen? Vaatad eelarvet, vaatad, mis on tehtud, kaardistad, mida veel saaks teha, mis teised on teinud, mida ei ole tehtud, kus on veel neid inimesi, kes sellest autost või pakkumisest midagi ei tea, kus on see potentsiaalne klient jne. Tihti sellised väga kreatiivsed ideed ja kastist välja ideed nõuavad teatavat eelarvet. Loomulikult on meil olnud reklaamimaailmas väga loovaid ideid, mis ei olegi nii kallid - lihtsalt kaval ja nutikas peab olema. Aga ega see loovus ka koguaeg nagu jõgi ei voola käsu peale.

Ja siis on need reklaamid, mis tõmbavad väga palju tähelepanu ja tekitavad ühiskondliku diskussiooni. Sa ilmselt juba aimad, kuhu ma nüüd oma pika jutuga jõudma hakkan. Jeppp... Rannarootsi. Ma ütlen kohe ära, et ma ei hakka siin poliitilisest vaatest midagi hindama. Ma ei räägi siin sellest, kas mulle see reklaam moraalselt meeldis või mitte. Ma räägin sellest, kui efektiivselt suutis üks reklaam murda läbi tänasest infomürast. Üks lihtne META reklaam ja boom - ühiskond kihab, influkad teevad videosid, Facebooki reklaamigrupid ja jumal teab, mis grupid veel, on seda teemat täis. Õhtused uudised. Kajastus on pea hindamatu.

Kuid ma pean ütlema, et turunduses aetakse sageli segamini kaks asja – tähelepanu ja edu. Tähelepanu sai see kampaania vaieldamatult. Aga kas see oli ka äriliselt edukas? Seda teab ainult Rannarootsi. Kui selle kampaania tulemusel kasvas müük rohkem, kui võimalik mainekahju tulevikus maksma läheb, siis võib öelda, et see oli edukas kampaania. Kui mitte, siis oli see lihtsalt väga laia kajastusega kampaania. Need ei ole alati üks ja sama asi.

Ja nüüd ma jõuan sinna pontini, kuhu ma jõuda tahtsin. Täna on turunduslikult ja reklaamimaailmas väga keeruline silma paista. Me ei konkureeri enam ammu ainult teiste brändide ja müüjatega. Me konkureerime TikToki, Instagrami, Netflixi, YouTube'i, sõprade postituste ja kõige muuga, mis inimese tähelepanu iga päev endale tõmbab. Tarbija aina enam valib kanaleid, mida tarbib, valib, kus ja millal ta tarbib. Ja mis põhiline, me hakkame tarbijana aina immuunsemaks muutuma. Aina enam on keeruline kogu selles reklaamide virrvarris silma paista. Kõik müüjad tahavad erineda, kõik tahavad silma paista ja Rannarootsil lihtsalt õnnestus selle ühe kampaaniaga sellest virrvarrist läbi murda. See oli nii tugevalt üles laetud reklaam, mis pani kogu ühiskonna kihama. Kes oli tige, kes oli solvunud, kes parastas kaasa, kellele jällegi väga meeldis. See tekitas kõmu, sai laia leviku ja niimõnigi kirjutas sotsiaalmeedias kommentaaridesse, et ta läheb nüüd seda toodet ostma.

Täitsa isiklikust puhast huvist, kui keegi teab tootekategooria juhti Rannarootsist, siis ma tahaks teada, mitu protsenti hoogustus kogu kategooria müük ja palju kasvas toote tükiline müük.

Loomulikult on neid, kes nüüd küsivad, et kas see reklaam oli eetiline ja kas see oli sobilik. Kogu see sõja teema, sibulate mängu toomine ja kahemõttelisus. Loomulikult, nagu ikka, mul on siin ka oma arvamus. See oli väga julge reklaam ja väga teadlikult tehtud reklaam. Mis puudutab sõna "sibul", siis selle tähendus ei ole kõigi jaoks ühesugune. Mõni võtab seda naljana, mõni solvangu või poliitilise vihjena. Ja eks see näitabki, kui erinevalt inimesed sama reklaami tõlgendavad.

No igastahes, pika jutu lõpuks - tekibki küsimus, et kas tõesti peab silma paistmiseks koguaeg ühiskondlike piire kompama, et saada cost efficiently tähelepanu. Võib-olla ongi selle reklaami kõige huvitavam osa hoopis see, et me ei vaidle enam selle üle, kas reklaam jäi meelde. See on fakt. Me vaidleme selle üle, kas sellisel viisil tähelepanu võitmine on hind, mida üks bränd on valmis maksma.

Ja see on minu jaoks palju põnevam asi kui küsimus, kas see reklaam oli hea või halb.

Üks mõte veel siia lõppu. Reklaami eesmärk ei ole ainult tähelepanu saada. Reklaami eesmärk on kasvatada ka brändi väärtust. Mõnikord töötavad need kaks asja käsikäes, mõnikord aga mitte.