Kas palgatööline saab olla ettevõtja?

Või vähemalt ettevõtlik.

See on teema, millele ma tegelikult olen viimasel ajal palju mõelnud. Kas tavaline palgatööline, selle kõige otsesemas mõttes, saab olla ettevõtja? Ei, ma ei mõtle seda, et ma olen iseenda tööandja ja maksan endale ausalt palka. Ma mõtlen seda, kui sa töötad 40 tundi nädalas kellegi jaoks, saad selle 40 tunni eest palka ja siis palgatöövälisel ajal oled ettevõtja. Kas see on midagi, mis on pigem ebatavaline või juba igapäevaselt tavaline? Või kui tavaline on see, et töötaja käib korraga kahel kohal tööl? Ja kas see on siis sellepärast, et ta vajab eluks toimetulekuks kahte sissetulekut, või on tegemist millegagi, mis pakub huvi ja on justkui nagu hobi eest.

Ma sattusin ühel nädalavahetusel taksoga sõitma. Mind you - mulle tegelt ei meeldi taksoga absoluutselt sõita, aga kuidagi on ju vaja öötundidel koju saada ja selleks, et see piinarikas teekond vähegi talutavamaks teha, otsustasin ma taksojuhiga juttu teha. Teemat polnud raske alustada, sest Bolti jumalad olid sel õhtul armulised ja otsustasid meid õnnistada 5. seeria BMW'ga. Nii selguski lobisedes, et päevasel ajal töötab sohvrihärra keskmise suurusega hallis autoremonditöökojas ning muul ajal sõidab taksot. Bolti tööst just suurt rääkida polnud, aga oma päevasest tööst rääkis ta suure õhinaga - natuke reklaami ka ikka. Tundus, et selline elustiil talle sobis ja kaks töökohta on samaomane talle nagu kaasa tulnud DNA. Mine sa tea, ei hakanud teise rahakotis sobrama, aga ju talle peab sobima, muidu ta ju oma isikliku autoga rooli ei keeraks.

Siinkohal otsustasin natuke nuuskimistööd teha, et kui tavaline see siis ikkagi on, et inimesel on kaks töökohta, või siis enam kui kaks. HOIATUS! Siit tuleb nüüd ports numbreid ja statistikat. Kui oled numbritele allergiline, siis soovitan parima tervise huvides julgelt edasi kerida.

Statistikaameti 2024 aasta andmetest tuleb välja, et tervelt 12% regitreeritud töötajatest töötab kahel või enamal kohal. Sel hetkel oli regitreeritud töötajaid kokku 640 000, mis ütleb meile, et 76 800 inimest Eestis töötab kahel või enamal töökohal samaaegselt.

Samuti oli seal valdkonniti väljatoodud palju antud valdkonna inimeste seas on neid, kes töötavad kahel või enamal töökohal. Autosektoris, kuhu ma täna maandunud olen, töötab 8,2% inimestest kahel või enamal kohal.

Ja kui ma juba oma nina igasugustesse numbritesse olin pistnud, nuuskisin ma ka ühe Eurofondi uuringu välja, mis on samuti 2024 aastal tehtud. See oli Euroopa töötingimuste uuring, mis tõi välja, et Euroopa Liidus teevad ligikaudu 5% töötajatest lisatööd. Seal uuriti veel lisaks põhjuseid, et miks inimesed teevad rohkem, kui ühte tööd - 33% tõi välja, et nad teevad seda lisateenistuse eesmärgil, 22% teeb seda sellepärast, et muidu nad lihtsalt ei tule igapäevaste kulutustega toime ja 23% teeb lisatööd põhjusel, et neid huvitab see lisatöö, mida nad teevad. Eraettevõtlusega tegeles 10% uuringus osalenutest ja 5% soovis omandada uusi kogemusi. Mis on tegelikult väga huvitav. Meil on tervelt 15% eurooplastest, kes teeb lisatööd või ettevõtlust selle eesmärgiga, et neid huvitab see, see võib-olla on nende hobi või nad soovivad ennast teostada ka mõnel muul alal, kui ainult põhitööl.

Ehk siit me saame järeldada vaid üht - kõrvaltegevus ei tähenda automaatselt rahalist vajadust ega rahulolematust põhitööga. Mõne inimese jaoks on see võimalus ennast teostada või tegeleda millegagi, mis täidab inimese teisi tassikesi.

Kuidas vaatab tööandja eraettevõtlusele?

Ma arvan, et siin on üks keerulisemaid küsimusi lojaalsus ja kuidas töötaja suudab jagada end kahe asja vahel. Muidugi võib ka seda asja nii vaadata, et see, mis on väljaspool tööaega, on hobi ja see kuidas töötaja oma vaba aega veedab, ei peaks tööandjale üldse küsimuseks saama. Tööandja ostab töötaja käest lisaks kõikidele tema oskustele ja kompententsile 8 tundi päevas töötaja aega ja see mida töötaja teeb ülejäänud 16 tunniga, peaks olema töötaja enda asi.

Kas siis ei võiks ka tööandja huvi olla, et tema töötaja arendab oma oskusi erinevates valdkondades, millega üks eraettevõtja kokku puutub, ning saada ka ise sellest väärtuslikku lisakogemust ja teadmisi? Suuremat kompetentsi ja laiemat silmaringi. Lõpuks on ju kõik ettevõtlus.

Või miks kinni jääda kahel kohal töötamisse ja eraettevõtlusesse? Miks mitte asendada see koolis käimisega, või siis koolitustel käimisega. Muidugi neid kahte tegevust tehakse sageli ka tööajast, ja siin peab tööandja saama kindlustunde, et lisaks teadmiste janus töötajale saab ta ka kõik tavapärased tööülesanded tavapärasestel tingimustel tehtud.

Igal juhul näen ma siin tööandjale pigem võitu, kui kahju. Muidugi eeldusel, et kõik toimib nii nagu peab ja põhitöös ei teki puudujääke. Muul juhul on mul keeruline mõista, miks peaks keegi sellise asja vastu üldse olema. Nii teise töökoha pidamisele, eraettevõtluse edendamisele või koolis käimisele.

Kas tööandjad peavad oma mõtteviisi muutma?

Mina olen alati olnud arvamusel, et enamus inimesi mõistlikud ja kui mõistlikud inimesed kokku saavad, siis on alati võimalik rääkida, põhjendada ja kokkuleppeid sõlmida. Ja kes on tööandja? Samasugune inimene nagu mina, sina või keegi kolmas.

Kui ma mõtlen tänapäeva nooremale generatsioonile, siis on keeruline leida noort, keda paelub vaid üks asi. Või kui ma kasvõi ka iseennast vaatan - arvestades neid asju, mis mulle huvi pakuvad, peaks minu päevas olema 48 tundi, mitte 24 tundi. Ja sama asi kandub ka nende tegemistesse edasi ja seeläbi ka nende tööellu. Nad ei määratle enam ennast ainult ühe ametinimetuse või tööandja kaudu. Võib-olla tahavad nad olla samaaegselt turundusspetsialistid, ettevõtjad, sisuloojad või hobifarmerid. Ja võib-olla just see mitmekülgsus teebki neist väärtuslikud töötajad. Kõikide oma teadmiste, kogemuste ja huvidega.

Loomulikult on tööandjal õigus eeldada, et kokkulepitud põhitöö saab tehtud, konfidentsiaalne teave jääb kaitstuks ning kõrvaltegevus ei kahjusta tööandja huve. Aga kas tööandjal peaks olema õigus eeldada ka seda, et töötaja kogu professionaalne areng toimub ainult ühe organisatsiooni piirides?

Võib-olla tasuks kõrvaltegevustes näha vähem ohtu ja rohkem võimalust. Mitte eeldada automaatselt, et inimene, kes ehitab midagi enda jaoks, valmistub lahkuma. Sest ettevõtlikkus, mida tööandjad värbamisel nii kõrgelt hindavad, ei kao tööpäeva lõppedes kuhugi.