Slovakkia seiklused mäel

Noniiii...üks asi veel minu ilmatu pikast to-do listist / bucket listist tehtud. Ok, no tegelt see list ei ole väga pikk, pigem on hetkel oht, et asjad hakkavad otsa saama. Ruttu sinna asju juurde mõtlema - ehk, kui sul on mingi hea idee, siis bring it on.

Aga, mis siis tehtud sai? Ma õppisin lauatama. Dear god, kui kaua see mu listis oli ja nüüd on see tehtud. Ja oi kui vingeeee see oli - täiega meeldib. Järgmine asi, millest ma hooked olen.

Me läksime nädalaks ajaks Slovakkiasse, Tatramägedesse. Hooaeg on küll üsna läbi ja kogenud mäegurul ilmselt oleks seal igav ja jama olnud, aga mulle käis küll. Ega ma nagunii ei oleks osanud vahet teha, mis on head mäeolud ja mis kehvad.

Ilm oli seal selline, et nädala jooksul me saime kõik aastaajad, v.a suve. Üks päev on kuiv, väljas on 8 kraadi sooja ja sellest järgmine päev sadas vihma ja ülejärgmine päev sadas lund, siis tuli jälle vihma jne.

Kuna see hooaeg oli seal suht läbi, siis ega nad enam ei viitsinud väga ka neid radasid hooldada. Külastajaid oli ka pigem vähe, eriti nädala sees. Mis selle hooaja lõpuga veel oli, oli see, et enamus kohti, mida seal lähedal külastada ja vaadata, olid kinni. Või kui ei olnud kinni, siis olid kuni kella 16:00'ni lahti. Ühesõnaga, see kant hooaja välisel ajal või siis talvise ja suvise hooaja vahel on suhteliselt surnud.

Mäel olles käisime ka nendes mäepealsetes söögi/joogikohtades. No ütleme nii, et 17 € eest burger, mis oma väljanägemiselt ja maitselt oli üsna tagasihoidlik, oli veits killer. Me külastasime lähedal asuvaid restorane ja no need olid ikka ka täiesti tühjad. Meil sattus täitsa selliseid kordi, kus me olime üksinda restoranis. Mis panebki mõtlema, et kuidas nad üldse sellised perioodid üle elavad? Kas neil on samamoodi nagu meil, et suvel kraabime kogu raha kokku, et siis talv kuidagi moodi üle elada?

Kui ma nüüd võrdlen meie tänast toidukultuuri siin ja seal, siis meil on isegi street food sellisel tasemel, mida seal ehk pakutakse restoranis. Kui me räägime rahvuslikust toidukultuurist, siis see on meie omale tegelt päris sarnane. Näiteks ühes kodurestoranis oli menüüs sült - tavaline sealiha sült koos äädikaga. Väga paljud nende toidud on vesi ja jahu. Nende pelmeenid on sisuliselt jahumassist kokku keeratud väikesed klimbid, nii nagu meil on kanasupis. Mitte, et need halvad oleksid olnud, vastupidi, väga head olid. Nende rahvustoidud on head, lihtsalt endal on pärast selliseid toite raske olla. Samuti on seal väga tavaline sealiha ja kartul - nagu meil. Mis neil veel head olid, olid kartulipelmeenid. Neid serveeriti hapukoore ja peekoniga. Pelmeenid on ka meie toidukultuuris, lihtsalt need on rohkem Vene köögi omad, kui Eesti köögi omad.

Mis ma veel tähele panin - neil oleks nagu aeg seisma jäänud. Full sovjetikas. Kui meie oleme peale nõuka aja lõppu kenasti edasi liikunud, siis seal kohati oli tunne, et mingite asjadega oli aeg seisma jäänud. Näiteks, kui me ringi sõitsime, siis majad ja kogu see linna väljanägemine oli selline ajale jalgu jäänud. Oli loomulikult ka uuemaid maju, aga pigem nägi kõik selline trööstitu välja. Ja mida ma ammu polnud näinud - keegi kuivatab rõdul oma voodilinu ja trallareid. Sellist asja nägi Eestis mingi 15-20 aastat tagasi. Vähemalt linnapiirkonnas.

Aga mis pean ütlema - loodus on seal hingematvalt ilus. Seal ei ole vahet, kas sa lähed sinna suvel või lähed sinna talvel. See loodus on seal lihtsalt mega-mega ilus. Me jalutasime ühes metsatukas, kus teega paralleelselt voolas jõgi. Ja no see veesulin, päikesepaiste, kõrged puud, ilus metsaalune - selline tunne, et aju lihtsalt jooksis kõikidest mõtetest tühjaks ja aju puhkas.

Ja mis tegelikult kõige olulisem - üle pika aja ma päriselt puhkasin. No ikka niimoodi puhkasin, et ma tunnen, et energia on taastunud, pea on puhanud ja hea on olla. Fresh as a daisy.